Väike Isabella jäi mõttesse

Väike Isabella jäi mõttesse. Ta mõtles koogist. Suurest ja magusast koogist. See oleks küll praegu hea maitsenud. Aga praegu ei olnud üldsegi õige aeg koogist mõtlemiseks. Tegelikult oli väikesel Isabellal tegemist küllaga. Nimelt oli ta parajasti minemas issiga koos autoga sõitma. See tundus väga põnev. Ja Mõmm tohtis ka kaasa tulla, nii et väikese Isabella rõõm oli kahekordne.

Autot juhtis loomulikult issi, mitte Mõmm ega Isabella. Sest nemad ju ei osanud veel. Ehkki Mõmmist ei võinud loomulikult teada. Vähemalt nii mõtles Isabella. Siiski ei tikkunud Mõmm väga rooli, vaid otsustas, et on pigem väikese Isabella süles. Seda otsust toetas ka väike Isabella ja võttis Mõmmi kõvasti kaissu. Siis pani issi väikese Isabella turvavöö tugevasti kinni ja kohendas natuke väikese Isabella tooli (Isabella sõitis ju ikka turvatoolis, sest ta oli veel päris väike) ning sõit võis alata.

Vuhh ja vuhh möödusid majad. Siuh ja siuh möödusid teised autod, inimesed ja kutsud. Kõik oli väga kiire ja väga värviline. Kõik asjad kihutasid kiiresti-kiiresti mööda, ehkki issi sõitis täiesti lubatud kiirusega. Ega ta siis mingi rumal ei olnud. Ja kiire ei olnud issil, Isabellal ja Mõmmil ka kuhugi. Pigem oli neil isegi aega küllalt.

„Issi, kuhu me nüüd täpselt sõidamegi?” küsis väike Isabella issi käest. „Mina tean muidugi küll, aga Mõmmil on vist natuke meelest ära läinud”. „Noh, kui Mõmmil on natuke meelest läinud, eks siis peab vist ikka ütlema” muheles issi ja teatas, et nad sõidavad maale. „Maale!”. See oli väikese Isabella jaoks nagu võlusõna. Sest maal meeldis talle väga. See oli nagu emme-issi aed, ainult palju-palju suurem. Ja kõike head ja toredat, mida oli aias, leidus seal ka. „Ooooo” ütles väike Isabella tunnustavalt ja oli rahul. „Mine sa tea, kui kõik nii hästi läheb, siis võib-olla on issil veel kooki ka kaasas” mõtles ta veel omaette. Sest ehkki issi oli enne midagi selle kohta öelnud, oli see vist Mõmmil juba meelest läinud. Mõmm oli vahel selline ja ei kuulanud päris korralikult. Aga see eest oli ta pehme ja armas ja väike Isabella ei pannud talle üldse pahaks, et Mõmmil vahel mõned asjad ühest kõrvast sisse ja teisest välja läksid. „Aga kus emme on?” küsis Isabella veel. Sest ta oli juba emmest natuke puudust tundma hakanud. „See on üllatus” vastas issi ja pilgutas kavalasti silma. Väike Isabella ja Mõmm pilgutasid vastu. „Mhmhhh” tegid nad nagu ühest suust.

Peagi olidki nad kohal. Alguses hakkasid kõik asjad hoopis aeglasemalt vastu tulema ja siis jäid sootuks seisma. Väike Isabella vaatas autoaknast välja ja ahhetas. Oh, kui ilus maal oli. Kõik oli täis valget-valget lund ja oli väga ilus. Kuskil eemal põles tuli, mis heitis puudele igasuguseid põnevaid varje. Üks nendest oli natuke selle väikese naljaka loomakese moodi, keda väike Isabella ja Mõmm olid enne aias näinud. „Väga huvitav” mõtles Isabella ja ootas, mis küll nüüd järgmiseks tuleb.

Järgmiseks tuli muidugi see, mis tulema pidi. Nimelt astusid nad autost välja ja läksid väikese majakese poole, kust tuligi valgus ja, oh imet, ka magus koogilõhn. „No tere tere” teatas emme ukselt ja väikese Isabella pilgule avanes pisike tuba, kus põles soe kamin ja laual oli suur ahjusoe kook vaarikamoosiga. „Tere, emme” hõikas väike Isabella ja kallistas emmet kõvasti. Emme oli väga ilus. „Küll on hea, et sa siin oled” oli väike Isabella rahul. Emme sasis natuke väikese Isabella pikki lokkis juukseid ning siis istusid nad kõik laua ümber maha ja asusid kooki sööma. Mõmm sai kõige suurema tüki. „Mõmm!”.

Continue

Väike Isabella ja Mõmm magavad ja mis nad kõik unes näevad

Mõmm istus teki all ja kuulatas. Ta kuulatas kas kuskilt kostub äkki väikeste jalakeste padinat. Või suuremate jalakeste padinat. Või äkki on kuskil kuulda kuklite küpsemise mõnusat häält. Või äkki segab ema köögis lusikaga moosi. Kahjuks ei kuulnud Mõmm eriti midagi. Ja ega ta tegelikult ka ei näinud eriti midagi, sest ta oli üleni teki all. Ja magas. Vist. Mõmmi puhul ei võinud iial teada.


Väike Isabella oli ka teki all ja magas. Tema magas kohe kindlasti. Sest kui väike Isabella magas, siis oli ka kindel, et ta ikka magab. Vähemalt väikese Isabella arust. Vahel kõlas ainult vaikne nuhin ja aeg-ajalt lasi väike Isabella kuuldavale häälitsuse, mis kõlas umbes nagu „Kaaaarfüssssssss”. Mõmmile tegi see kangesti nalja.


Väike Isabella nägi unes, et ta sööb moosi. Väga magusat ja head moosi. Murakatega. See oli nii hea moos, et väike Isabella tahtis seda süüa veel ja veel. Ja siis veel natuke ja siis veel õige natuke ja siis veel veidi. Moos maitses väga magus. Nüüd kuulis ka Mõmm, et keegi sööb vist ikka moosi. Ja seda ju päris lähedal. Aga Mõmm oli viisakas ja ei tahtnud üldse olla pealetükkiv ning ei roninudki kohe moosipurki. Ta ootas.


Varsti väsis Väike Isabella moosi söömisest ära ja hakkas muid unenägusid nägema. Lilledest ja aiast ja emmest ja moosist ja issist ikka ka. Nüüd oli moosipurk täitsa vaba! Kohe lupsas Mõmm sinna mõnusasti sisse ja hakkas kõvasti moosi vitsutama. Algul natuke vaiksemalt aga siis jälle hoopis rohkem.


Väike Isabella tuli korraks moosipurgi-unenäo juurde tagasi ja vaatas, et Mõmm on moosipurgis. „Oi-oi” ütles väike Isabella ja tõmbas Mõmmi purgist välja. „No vaata ennast nüüd” ütles ta Mõmmile. Sest Mõmm oli ju jälle moosine. Aga siis tuli väikesele Isabellale meelde, et on hommik, ja ta ärkas üles. Peagi ilmus ka Mõmm teki alla ja väike Isabella haaras ta tugevasti kaissu. Algas uus päev.

Continue

Väike Isabella uudistab lilli

Väike Isabella ja Mõmm mängisid õues. Päike paistis ning õues oli hea ja soe. Väike Isabella viskas kukerpalli ja laulis enda tehtud laulukest. „La-la-laaa-la-la-la-laaaa“ laulis väike Isabella, tegi eriti ulja tiiru ... ning potsatas „potsti“ maha. Oi-Oi. Kuid väike Isabella ei saanud üldse haiget. Tal oli hoopis lõbus. Mõmm oli juba varem potsti maha potsatanud. Ta ei osanud eriti hästi kukerpalle teha. Talle meeldisid rahulikumad mängud rohkem. Näiteks peitus.

„Juhhei“ hõikas väike Isabella, ehkki oli ise juba potsti maas, ja asus edasi-tagasi pöörlema. Ka see oli lõbus ja meeldis väikesele Isabellale väga. „Juhhei“ hõikas ta veel kord igaks juhuks ja vaatas ootusrikkalt ringi, kuid keegi ei vastanud. Emme oli toas ja tegi pannkooke ning issi oli tööle läinud. Nii oli väike Isabella täitsa üksi õues. Ainult Mõmm oli ka.

Aga sellest ei olnud midagi. Väikese Isabella õu oli suur ja ilus. Seal oli palju puid – õunapuud, sest need meeldisid emmele, ja pirnipuud, sest need meeldisid jällegi issile, ning igasugused muud puud ka. Need kõik meeldisid jällegi väikesele Isabellale. Ühe puu kohta teadis Isabella, et see on kirsipuu, aga teiste kohta ta küll ei teadnud. Ta oli ju veel väga väike. Mõmmile meeldis kõige rohkem mesipuu. Aga see oli majast natuke eemal, sest mesimummidest ei või iial teada, mis nad pähe võivad võtta. Emme-issi hoovis olid mesimummid siiski sõbralikud ja ei teinud eluilmaski kellelegi liiga. Seda ei oleks issi lubanud.

Ja otse loomulikult olid aias lilled – suured ja väikesed, punased ja sinised, ja punased ja kollased ja natuke rohelised ja siis mõned veel oranžid ja siis veel üks sinine ja veel üks kollane ja üks natuke pruunikas ja palju palju punaseid ja siniseid ja kollaseid ja valgeid ja kollaseid. Oi-oi-oi kui palju värve.

Väike Isabella võttiski nüüd Mõmmi kaissu ja läks lilli uudistama. Lilled lõhnasid hästi. Väike Isabella tõmbas ennast mõnusasti head lillelõhna täis ja ohkas suurest rõõmust. Oh kui hea oli emme-issi lilli uudistada. Mõmmile meeldis ka. Talle meeldis, et lilledest saab mett. Mõmm oli väga tark ning teadis igasuguseid põnevaid asju.

Järsku silmas väike Isabella lillede vahel midagi pisikest. See liigutas ennast agaralt, justkui väikesele Isabellale lehvitades. „Ihhiii, see on ju veel pisem kui mina“ kihistas Isabella ja togis vaikselt Mõmmi. Armsasti ja pehmelt muidugi, sest Isabella ei tahtnud ju, et Mõmm haiget saaks. Ta tahtis lihtsalt et Mõmm ka väikest loomakest näeks. Sest Isabellale meeldis väga kui miski oli veel väiksem kui tema ise. Sest siis oli see väike enamasti lõbus ja hea ning temaga sai lõbusasti mängida. „Ei tea kes see küll on?“ küsis Isabella Mõmmi käest.

Pisike elukas tuli natuke lähemale. Ta oli ju päris naljakas. Täitsa pisike ja naljakas. „Hihiii“ kilkas Isabella. Talle meeldis uus mänguseltsiline juba väga. „Hihihiiii“ kilkas ta veel kord ja üritas tervituseks eriti uljat kukerpalli visata. Seekord tuli see juba päris toredasti välja. Väikesel loomakesel olid naljakad tundlad. Väikesel loomakesel oli naljakas ninnu ja naljakad silmad. Ta oli üldse päris naljakas. „Kas sa tahad koos meiega mängida?“ küsis väike Isabella loomakeselt „Me viskame kukerpalle“. Aga väike loomake peaaegu ei jõudnudki veel midagi vastata kui toast kostis emme hele hääl „Pannkoogile“.

„Jaaaaaaa“ kilkas väike Isabella hetke pärast maja poole tõtates „Pannkooooooogid“. „Mooooooooos“ hõikas ta igaks juhuks kohe juurde. Sest ta tahtis ju ikka moosi ka. Sest muidu oleks emme võib-olla unustanud. Suured inimesed on ju vahel natuke naljakad. Ja paljude pisikeste sammukeste järel ukerdasidki Isabella ja Mõmm juba köögitrepist üles.

Köögis ootas väikest Isabellat suur suur pannkook ning ema tõstis sellele parajasti mõnusat maasikamoosi peale. „Emme, emme, kas see moos on koosmoos?“ küsis väike Isabella ema käest ning sukeldus rõõmsalt pannkooki. „Kosmos?“ küsis ema natuke üllatunult. „Mhmhm“ Kuid väike Isabella sõi juba kahe suupoolega pannkooke ja ei pannudki emme üllatunud ilmet enam eriti tähele. Oh, küll pannkoogid maitsesid head.

Continue

Moos ja Mõmm

Väike Isabella ärkas hommikul üles ja tundis, et sellest tuleb üks imeline päev. „Miks?“ küsis väike Isabella iseendalt ja naeratas kavalalt. „Aga sellepärast... aga sellepärast, et .... „ ja väike Isabella mõtles üha edasi. Ta tahtis väga, et sellest päevast tuleks justnimelt imeline päev ja mitte hall ja tavaline kolmapäev nagu muidu plaanis oleks olnud. „Aga sellepärast, et täna algab seiklus“ mõtles väike Isabella omaette ja naeratas uuesti. Tema naeratus oli väga suur ja lai ning venis vapralt kõrvuni. Isabella hüppas voodist välja ning haaras kaissu Kaisu Mõmmi, kes oli väikese Isabella alaline kaaslane.

„Emme, emme, emme“ hõikas väike Isabella. „Täna algab seiklus“. „Nunuh“ nuhises emme teki all. „Nunuh“ nuhises ka issi. „Mis seiklusega meil siis täna tegemist on?“ küsisid nad koos. Väike Isabella ei lasknud ennast vanainimeste rumalast küsimusest segada. „Seiklus! Seiklus!“ karjus ta ja oleks tagunud ka trummi kui tal see vaid olnud oleks. „Seikluuuuuuus ...“ kostis veel väikeste jalakeste padina saatel kui väike Isabella kööki kraami otsima tõttas. Sest kuidas saaks üks seiklus alata ilma toidukraamita? „Aga nägu tuleb ka pesta“ hõikas emme talle järele.

Selline mõte oli väikesele Isabellale kergelt vastukarva. „Kas Mõmm peab ka nägu pesema?“ lipsas üle huulte kiire küsimus. Sest väike Isabella hoolis oma Kaisu Mõmmist väga. „Ikka. Mõmm peab ka pesema“ teatas emme linade vahelt ja keeras külge. Tema jaoks ei olnud päev veel alanud. Väikese Isabella jaoks aga küll. Kiiresti pesi ta enda ja Mõmmi puhtaks ja tõttas tagasi kööki. Mõmm ei saanud küll palju puhtamaks, kuid see-eest oli ta nüüd vähemalt mõnusasti märg ja seebine. Mõmm oli ennegi märg olnud, mistõttu ta ei pannud seda eriti pahaks. Ega pannud ka Isabella. Tema tähelepanu oli rohkem suunatud sellele, mis ema oli lauale jätnud – purk maasikamoosi.

Kui ema ükskord kööki jõudis, oli purk maasikamoosi juba kangesti tühjavõitu. „Nonoh, mis siin sünnib?“ küsis ema kööginurgas Mõmmi silmates. Mõmm oli nüüd lisaks veele ja seebile ka mõnusasti moosine. Väikest Isabellat ei olnud kuskil näha. „Ei tea, kus ta nüüd küll läinud on?“ mõtles ema. „Mina küll tean“ mõtles Mõmm, kuid emale ei öelnud. Ema tõstis Mõmmi kraanikausi kõrvale ja ohkas. Selleks oli tal ka hea põhjus, kuivõrd Mõmm oli ikka kõvasti moosiga koos. „Mis me nüüd küll sinuga teeme?“ küsis ema Mõmmi käest.

Samal hetkel tuli kööki ka väike Isabella. „Emme, emme, emme“ hõikas ta juba kaugelt „mina tahan ka moosi!“. Kuid moosipurk oli juba sama hästi kui tühi ning emal ei olnud uut purki kohe kuskilt käepärast võtta. „Kas ei ole sa juba küllalt moosi söönud?“ küsis ema veidi tõredalt, samal ajal Mõmmi puhtaks küürides. Väike Isabella vaatas talle kurvalt otsa ja vangutas pead. Ja tõesti, Väikese Isabella näost ega kleidilt ei võinud leida väikseimatki moosiplekki.

Aga kes siis kõik moosi ära sõi?

„Mõmm, mõmm“ mõtles Mõmm ja lipsas mõnusasti kraanikausist põrandale.

Continue