Väike Isabella ärkas hommikul üles ja tundis, et sellest tuleb üks imeline päev. „Miks?“ küsis väike Isabella iseendalt ja naeratas kavalalt. „Aga sellepärast... aga sellepärast, et .... „ ja väike Isabella mõtles üha edasi. Ta tahtis väga, et sellest päevast tuleks justnimelt imeline päev ja mitte hall ja tavaline kolmapäev nagu muidu plaanis oleks olnud. „Aga sellepärast, et täna algab seiklus“ mõtles väike Isabella omaette ja naeratas uuesti. Tema naeratus oli väga suur ja lai ning venis vapralt kõrvuni. Isabella hüppas voodist välja ning haaras kaissu Kaisu Mõmmi, kes oli väikese Isabella alaline kaaslane.
„Emme, emme, emme“ hõikas väike Isabella. „Täna algab seiklus“. „Nunuh“ nuhises emme teki all. „Nunuh“ nuhises ka issi. „Mis seiklusega meil siis täna tegemist on?“ küsisid nad koos. Väike Isabella ei lasknud ennast vanainimeste rumalast küsimusest segada. „Seiklus! Seiklus!“ karjus ta ja oleks tagunud ka trummi kui tal see vaid olnud oleks. „Seikluuuuuuus ...“ kostis veel väikeste jalakeste padina saatel kui väike Isabella kööki kraami otsima tõttas. Sest kuidas saaks üks seiklus alata ilma toidukraamita? „Aga nägu tuleb ka pesta“ hõikas emme talle järele.
Selline mõte oli väikesele Isabellale kergelt vastukarva. „Kas Mõmm peab ka nägu pesema?“ lipsas üle huulte kiire küsimus. Sest väike Isabella hoolis oma Kaisu Mõmmist väga. „Ikka. Mõmm peab ka pesema“ teatas emme linade vahelt ja keeras külge. Tema jaoks ei olnud päev veel alanud. Väikese Isabella jaoks aga küll. Kiiresti pesi ta enda ja Mõmmi puhtaks ja tõttas tagasi kööki. Mõmm ei saanud küll palju puhtamaks, kuid see-eest oli ta nüüd vähemalt mõnusasti märg ja seebine. Mõmm oli ennegi märg olnud, mistõttu ta ei pannud seda eriti pahaks. Ega pannud ka Isabella. Tema tähelepanu oli rohkem suunatud sellele, mis ema oli lauale jätnud – purk maasikamoosi.
Kui ema ükskord kööki jõudis, oli purk maasikamoosi juba kangesti tühjavõitu. „Nonoh, mis siin sünnib?“ küsis ema kööginurgas Mõmmi silmates. Mõmm oli nüüd lisaks veele ja seebile ka mõnusasti moosine. Väikest Isabellat ei olnud kuskil näha. „Ei tea, kus ta nüüd küll läinud on?“ mõtles ema. „Mina küll tean“ mõtles Mõmm, kuid emale ei öelnud. Ema tõstis Mõmmi kraanikausi kõrvale ja ohkas. Selleks oli tal ka hea põhjus, kuivõrd Mõmm oli ikka kõvasti moosiga koos. „Mis me nüüd küll sinuga teeme?“ küsis ema Mõmmi käest.
Samal hetkel tuli kööki ka väike Isabella. „Emme, emme, emme“ hõikas ta juba kaugelt „mina tahan ka moosi!“. Kuid moosipurk oli juba sama hästi kui tühi ning emal ei olnud uut purki kohe kuskilt käepärast võtta. „Kas ei ole sa juba küllalt moosi söönud?“ küsis ema veidi tõredalt, samal ajal Mõmmi puhtaks küürides. Väike Isabella vaatas talle kurvalt otsa ja vangutas pead. Ja tõesti, Väikese Isabella näost ega kleidilt ei võinud leida väikseimatki moosiplekki.
Aga kes siis kõik moosi ära sõi?
„Mõmm, mõmm“ mõtles Mõmm ja lipsas mõnusasti kraanikausist põrandale.
