Väike Isabella oli natuke väsinud. Selline mõnusasti väsinud nagu on olla siis kui oled hästi palju teinud. Nagu siis, kui oled mõnusasti puu otsas turninud ja unustanud vahepeal alla tulla, kui emme teatab, et aeg on sööma tulla. Või kui oled just purgitäie moosi pintslisse pistnud ja vahepeal ei ole isegi nägu pühkida jõudnud, ehkki see ikka kangesti moosine ja veidi kleepuv on.

Aga, mida väike Isabella siis vahepeal ikkagi tegi? Ainult natukene asju. Sõi kooki ja mängis Mõmmiga ja askeldas natukene õues. "Üldiselt pole vigagi" otsustas väike Isabella endale üldsegi mitte eakohast tarkust üles näidates. "Varsti õpin kirjutamise ka ära" lisas ta nüüd natukene vähem loogiliselt, aga see eest otsusekindlalt.

Mõmm õpib ka varsti kirjutamise ära ja oi kuidas siis hakkab lugusid tulema.

Oi-oi